Love at first sight

You know how the time flies.. reede, 23. detsember 2011 14:47

Shalalallalalaa, ma ei ole siia ikka tõõõõega ammu jõudnud, aga noh, teeme siis otsa lahti!

Minule on näiteks õnneks väga vähe vaja. Lihtsalt väike kombo ühe inimese hääle kuulmisest, teise puudutusest ja kolmanda nägemisest. Mu elu tundus sel päeval ikka tõega väga nunnu:)!

Vahepeal olen lahti saanud mõnest oma (eba)olulisest kehaosast. Paar päeva nägin kõhupealt päris pruun(pigem siiski rohkem nagu oranž) välja. Kahjuks sain ma seda Florida päevitust tõesti nii vähe nautida. (Nautisin nii kõvasti, et riided olid hiljem kõik mu kõhuga sama tooni).

Kolmapäeval kui Retaga koos bussiga sõitsime, siis ma TÕESTI tundsin, et ma olen teistest parem inimene. Ma ei tunne sellist tunnet just eriti tihti. Ei tahakski tunda, see on liiga egoistlik ja halb tunne, aga kui sa oled sunnitud olema säänses keskkonnas siis lihtsalt see tunne tuleb paratamatult peale! Nimelt buss nr 59(teekond Paljassaare??- Balti jaam), millega me pidime olude sunnil sõitma, tervitas meid juba uksest sisendest meeldiva aroomiga. Kujutlege endale ette oma lemmiklõhnaõli + värske õhu lõhna ja siis lisage sellele kolmepäevase joomatsüklipohmakapeer, 2liitrise Tauruse ja nädal aega pesemata ja (julgen väita) end täislasknud inimese lõhna. All I can say is: MILLINE MEELDIV AROOM! Olles veidi maad sõitnud ja MuPo't luuranud(neid kes alati on Tehnika peatuse ja hotell "Tallinn" vahel), küsis mees mingi vanema mutikese käest suitsu. Naine muidugi andis, aga mismõttes milline see daame välja nägi. God for sake, kui mina 60selt säänne välja näeks siis ma vaataks peeglisse ja ütleks: I don't wanna live on this planet anymore. Igatahes, igakord kui buss peatuses uksed lahti tegi, panime me Retaga pead peaagu et uksest välja, et võtta värskest õhust, mis võtta annab. Mina ja Reta olimegi ainsad, kes selles bussis ei haisenud ja kes nägid viisakad välja. Need parmukad trügisid ka. Fuifuifui.Samas see bussisõidukogemus õpetas mind: ma ei ole kõige halveminiriietuv inimene Tallinnas!

Mjäukimjäu. Ma alustasin seda postitust nädal aega tagasi juba. Ma ei ole kusagile jõudnud sellega. Ilmselt kui ma praegu ei klikkaks seda "publish post" klahvi, siis see postitus jääkski seisma. Igaveseks ajaks. Või vähemalt seni kuni mu lapselapselapselapsed selle avastavad ja loevad. Just kidding. Mu huumor pole tõesti selle lühikese ajaga grammigi muutunud.

AloHAAAAA MA jätangi nüüd selle postituse selliseks. Võtke või jätke!!!

Side lõpp

What I'd do to have you near? laupäev, 22. oktoober 2011 14:20

Jep, see on kõik mis ma praegu öelda suudan.

SIDE LÕPP

Being single doesn't necessarily mean you're available. Sometimes you have to put up a sign that says, "Do Not Disturb" on your heart. kolmapäev, 19. oktoober 2011 22:15

Meeste mõistus on nagu auto ja selle mootor. Vahel on see mõistus isegi päris taibukas, kui suudetakse naistega kaasa mõelda, kuigi ma mõistan täielikult, et teie aju ei suuda pikka aega nii kõrgetel pööretel töötada. Autoga on ju ka nii, selleks et kohalt minna, on vaja pöörded üles ajada. Ehk siis, alguses, kui naisega kohtud, siis on su ajupöörded kõrgel, selleks, et ikka temaga kaasa mõelda, et talle muljet avaldada, et sul oleks temaga millest rääkida. No ja kui sa oled autoga juba piisava kiiruse kätte saanud, vahetad sa käiku ja pöörded kukuvad kolinal. Sama on ka siis, kui sa oled suutnud naistele juba piisavalt hea mulje endast jätta(või ta isegi juba endale saanud). Su ajupöörded kukuvad alla, sa ei viitsi temaga enam kaasa mõelda ja sa ei saa aru millest ta räägib. Kui autoga sõites hakkab kiirus kukkuma, on vaja käik madalamaks panna, ja pöörded lähevad taas üles, kui gaasi juurde vajutad. Seega, kui sa tunned, et naine hakkab "käest libisema", tuleb taas oma pöörded kõrgeks ajada ja temaga koos mõttetööd teha. Ja nii mitu korda järjest. Ühe korra, kui sa kogemata pöörded liiga madalaks jäävad, lakkab ka mootori töö, seega pole pöördeid. Auto jääb seisma. Nii juhtub ka meestega, kui nad ei viitsi enam üldse kaasa mõelda- nad jäävad naisest ilma!

Eelmine lõik ei ole meeste halvustamiseks mõeldud. Mulle meeldivad autod. Eriti kiired ja ilusad autod. Aga sa pead lihtsalt oma pöörded minuga samal kõrgusel hoidma, muidu võib asi nukralt lõppeda. Nii auto kui minuga.

See on vist mu vana-uus lemmiklaul.

Vaheaeg on tulemas. Ainult 1 reaalne koolipäev on jäänud, ja see tundub ka iizibriizi. Oh ma armastan kaheteistkümnendat klassi:)

Olen oma köögisöögitegemisoskuste pagasit veidikene täiendanud. Taaskord muffinite näol. Esimesed muffinid mis ma tegin, need olid väidetavalt liiga magusad ja olgem ausad, neil ei olnud kaubanduslikust välimusest isegi mitte haisugi! See-eest teised muffinid, mida ma hakkasin eile põhimõtteliselt kell öö tegema tulid päris head. Tegin need muffinzid special for Raksu. Hommikul läksin talle Qltsiga koos maja ette, et talle need isiklikult üle anda. Ta oli rõõmus. Mul on siiiralt hea meel, et ma sain kellegi sünnipäevahommiku niiniinii rõõmsaks teha:)! PALJU ÕNNE SULLE RAKSU! Mu süda nutab rõõmust!

Better hope you get what you want before you stop wanting it! Aga ma nüüd ei teagi kas ma tahan seda mis ma sain. Ma sain kaks korraga. Üks täitustab teist ja vastupidi. Mõlemate plussid kaaluvad üle teise miinused. Seega, ma olen taas tagasi alguses. Kes ütleb mis on õige, mis on vale? Kas on üldse miski õige ja miski vale?

Kas meestega ongi alati nii, et sa muutud nende jaoks atraktiivsemaks siis, kui sa oled hõivatud? Miks just siis tuleb igast nurgast meestelt komplimente ja muid ilusaid lauseid? Kas see on Murphy, kes jälle tembutab? See küsimus nagu seriously kummitab mind juba vähemalt juuli kuu lõpust. See lausa vasardab mu peas nagu mees kirvega, kes üritab suuri kasepakke väiksemateks teha.

Ma olen officially haige. Ma magasin päeval, nägin väga rumalat und. Nimelt oli mu sünnipäev ja millegi pärast olin ma sunnitud Karlozzi Ladat remontima. No täiesti mootori kokku panema ja kapoti all mässama ja muid asju tegema. Suhteliselt imelik uni. Aga üldse mitte nii imelik, nagu need unenäod mida ma nägin suvel.. Tihtipeale lähevad mu unenäod täide. Mitte küll full episode, aga mõningad lõigud sellest.

Kui mingi mees ütleks mulle, et ma jään temast ilma, kui ma mootorit kokku ei pane, saadaks ma ta otsejoones perse. Ma ei armasta elusees mitte ühtki inimest nii palju, et ma seda tegema hakkaks..

end of story!

SIDE LÕPP

Wonderful life.. kolmapäev, 21. september 2011 19:53

Tsau,

Ma ei ole tõõõesti ikka üli pikka aega siia kirjutanud. Endalgi hakkab imelik. Eriti imelik on see, et see on mu kolmanda blogiaasta täiesti esimene postitus. Sellepuhul peaks kirjutama midagi pikka ja hästi rõõmsatJ

Olen nüüd ametilikult ja täiesti seaduslikult Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi abiturient! Ma olen selle üle isegi kinda uhke. Kolmkümmend aprill on juba esimene eksam, loodetavasti on tulemused suurepärased, sest ma olen lubanud endale, et seeaasta tuleb üks hard working aasta. (Loomulikult on juba esimesed kolm nädalat korralikult lappesse läinud, aga on ju teada tuntud ka vanasõna- parem hilja kui mitte kunagi!)

Käisin suvel tööl. Enam ei käi. Mul on selle üle kurb meel. Isegi. Mulle meeldis tööl käia. Sain oma esimese REAALSE töökogemuse kätte. Sain palju uusi sõpru. Teenisin OMA ESIMESED miljonid( HAHA, tegelikult piirdusin siiski viiekohalise summaga). Sain faking palju kogemusi juurde. Ma olen kindlasti kindlasti palju palju julgem suhtleja, kui ma olin seda pool aastat tagasi. Mu inglise keel on much better, kui see oli enne! Ma isegi julgen inglise keele riigieksami peale mõelda... Samas võib see mõte ka halb olla.

*Fuu, mul on räige Statoili piparmündikakao isu.*

Ja nüüd oleks väike uhkustamise hetk ka vaja ikka sisse tuua. Ma sain mida ma tahtsin, ma sain oma kuradi roosa plastikkaardi kätte. Olen juba poolteist kuud täieõiguslikult algaja juht. Ma võin sõita üksinda hommikul autoga kooli ja koju kui ma tahan( muidugi, kui mu issi või mõni hea sõps mulle autot laenab :D), ma võin olla oma sõpsudele kaine autojuht( mida ma enamasti iga nädalavahetus olengi) ma tahtsin, ma sain, ma võin!

*Mu ees autos istuvad mingid kaks suhteliselt noort kutti, punase Hondaga.. mis meenutab mulle meie autot, mida meil enam sajandeid pole . Nad tulid just jooksmast ja nad joovad kalja. Üks venitas just oma jalalihaseid... võibolla ta lihtsalt uhkustas, ma ei tea. Raadiost tuleb selle suve suurim hitt mida esitab herr Don Omar koos Lucasega*

Hoopis teise teema juurde minnes, siis ma eile haiglas lebades hakkasin vaikselt taipama, kui täiesti ebaoluline on see, mis firma riided sul seljas on, või mis värvi su juuksed on või kas sa oled noor või sa oled vana. Kedagi ei koti. Surm tuleb nii või naa. Ja ma võin ausalt öelda, et sellel surmal ja sinu tervisel on jumala pohh, kas sa kannad Guessi pükse või Prada jakki. Võimalus auto alla jääda on kõigil üks! Haigestuda vähki on umbes sama suur võimalus, okei, osadel on geenidega koos kaasas mingid soodumused, aga sellest on ka vähil jumala ükskõik, ta tuleb kui ta tahab! MU KÕHUVALU MUIDEKS võiks otsustada nüüd, et ta lahkub minu juurest. Kõik haigused, nagu ka kõik muu pa*k tuleb siis, kui ta tulema peab!

Kas ma olen õnnelik inimene? Jah, ma olen õnnelik inimene. Kui ma kunagi peaksin abielluma või kellegagi koos elama hakkama, siis ka see inimene oleks üks maruõnnelik inimene. Hoolimata sellest, et ma ei oska süüa teha või ma olen haigelt laisk inimene.

Jah, ma olen õppinud ennast armastama. Kui ma peeglisse vaatan, siis enamus kordadest ma tõepoolest ei vihka seda inimest, kes mulle sealt vastu vaatab. ( Asi võib muidugi ka selles olla, et ma ei vaata eriti tihti sinna peeglisse). Ma olen õppinud ise oma asjadega majandama. Ma olen enam-vähem sõltumatu oma vanematest, st et ma ei kerja nende käest kusagile minekuks raha. Isegi oma uue telefoni ostsin ma omaenda teenitud raha eest, mis mulle muidugi nutu peaaegu kurku tõi..

Hetkeks tundus olukord lootusetu olevat , aga I NEVER GIVE UP!

Ma ei tea miks, aga ma kuulan Justin Bieberi ja Sean Kingstoni – iinimiinimainimood:S

Viissada kaheksakümmend kuus sõna peaks olema ju päris piisav sõnade arv oma pärismitmenda blogi kohta, või mis?

*Ma sain koju minnes Statoilist läbi sõites oma piparmündikakaod. Njämm*

MA LUBAN, ET MA TULEN SIIA RUTEM TAGASI, KUI KAHE KUUPÄRAST!

Haha, mulle just meenus Karli nägu, kui ma talle hommikul aknataha ilmusin! Fucking priceless!

SIDE LÕPP!

Olin jalutamas täitsa meie omal alleel... teisipäev, 12. juuli 2011 03:38

Jah, ma ei ole siia kaua jõudnud. Isegi vist liiga kaua. Peaksin vabandama, aga ei tee seda, kuna te ise ei ole samuti siia jõudnud.. seega..- what goes around, comes around.

Selle pooleteist kuuga, või isegi kahe kuuga, mil ma ei ole siia sõnagi asjalikku teksti kirjutanud, on juhtunud nii mõndagi. Aga miski neist ei ole püsiv, kedagi tugevalt traumeeriv või meeletult põrutav.

Näiteks sai kool läbi, kuid see ei ole püsiv. Pooleteist kuupärast astun ma taas (seekord küll juba kaheteistkümnendat korda) esimesel septembril kooliuksest sisse. Mulle meeldib mu klass, tähendab.. ainult osad inimesed sealt. Kuna ma ei ole just eriti aktiivselt suhtlev oma klassiga, siis on kõiki rõõmus vahel neljapäeva õhtuti Ülemiste parklas, Piibe maanteel või Muuga sadama teel kohata. See teeb mu isegi vahel väga rõõmsaks. Kuid kui ma täna fb's oma "kalli" klassiõe pilti nägin, siis mulle meenus mille kuradi pärast see klassi õhkkond ei meeldi.

Ma käin tööl ka. See pole samuti püsiv, kuna ma lahkun sealt tööpostilt augustis. Mulle meeldib tööl käia. Mu co-workerid on suurepärased ja nad aitavad mind alati, kui vajadus tekib. Kliendid mulle ka meeldivad. Ainult mitte eriti naaberrahvusest kliendid, kes maksavad pangakaardiga. Või need, kes on täiesti umbkeelsed ja on minuga üleolevad, kuna ma ei oska sõnakestki nende emakeelt. See on EESTI riik, mille riigi keel on EESTI KEEL.

Sain ka lõpuks 18, see ei ole ka püsiv, sest järgmine aasta samal ajal olen ma juba 19. Emotsioone 24. juunil polnud. Või noh, olid, aga mitte ülevoolavalt lõbusad. See sünnipäev tuli kuidagi veidralt. Ma ei oodanud seda üldse. Ma ei soovinud vanaks saada, aga ometigi ma sain. Sel päeval sain ma veel palju muudki. Alustades traumast mida pakkus mulle tiim koosseisus MV ja OK. (mida v***u ja okei), lõpetades saunaskäigu ja ajukirurgidega ühes voodis magamisega. Ometigi olin päevaga rahul. Aitäh teile- noored!

Lõppude lõpuks on saadud ka kuri demonn Mariini sõrmest välja aetud. Ise panin juba paar nädalat tagasi Maamiinikale diagnoosiks soolatüüka(mille sees elab demonn), kuid ega neiu ei saanud ju rahu, ning pidi maksma selle eest, et suht ebapädev arst talle sama diagnoosi paneks, 22 euri ja mõned kopikad peale. Mis ikka teha, vähemalt sai demonn välja aetud ja Mariingi tugevast traumast päästetud!!

Ma nüüd põrutan kõvasti... ja Maamiinikale tuleb see ka vist üllatusena, kuid ma vist olen leidnud omale uue silmarõõmu. (Mariin srsly, alles täna ma mõistsin seda) See silmarõõm on lihtsalt nii vale. Enam valedemaks see vale ei saa minna ma arvan. Loodetavasti see noorhärra jääbki vaid rõõmuks mu silmale ja miski ei riku ära meie sõprussidemeid, kuna asi kisuks väga inetuks ära.
Hihi, kuid seda ühte- laske mind või maha- oma peast ma teda välja ei saa.

Lõpp vajub kõigel alati väga imalaks ära. Absoluutselt kõigel.

Pildil oma kalli daamega, kes on samuti- ajutiselt 18.

Mingi debiilne inimene kihutas just praegu(3:32 12.07.2011) Jõe teel. See ajab marru.

.. samal hetkel kui sai tõmmatud teatud paralleel!

side lõpp

kolmapäev, 25. mai 2011 10:22

MEEDIA ON RÄIGE!!!!!!!!!!

side lõpp

Sellest saab meie suvi.. neljapäev, 28. aprill 2011 19:26

Tsauuu:)

Maris kirjutas mulle telefoni väga armsa märkme. Vähemalt on keegigi, kes usub koos minuga, et kõik läheb hästi.

Mul on nii hea meel tõdeda, et kõigest NELI nädalat on vaja end kooli vedada. See teeb kakskümmend päeva. Igas nädalas on keskmiselt 31 koolitundi. Seega, ma ei taha teid küll hirmutada aga 124 tundi on vaja veel koolis viibida. Peale seda on win. Win, win, win!

Suvi ongi üks võit. Kui praegusest vaateväljast võtta, siis on mul suvel oi oi, kui palju teha, aga kui see suvi kätte jõuab, siis on arvatavasti see laisklemine ja igavlemine käes. MA NIII OOTAN SEDA SUVE!!!!!

Teema millest ma ammu olen tahtnud kirjutada on jälle see autodega poosetamise värk. Ausalt, täiesti tõsimeeli, ma tundsin laupäeval sellist jälestust ühe neiu vastu. No kui nüüd järele mõelda, siis isegi kahe, kuid see teine ei sattunud to hetk mulle silmapiirile. Nimelt, neiu X oli võtnud oma kalli emme auto ja lihtsalt sõitis sõnaotseses mõttes ümber Y hoone ringe ja niisama Q alevis edasi-tagasi. Alguses oli mul sellest sügavalt pohhui. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, kuid kui ta tuli juba umbes 6ndat korda sinna, lükkas oma automaatkastilisel autol parkimiskäigu sisse ja siis umbes poole minuti pärast sõitis "täiega ketsiandes" minema. Auto oli muidugi lahedaid piffe täis. Üks hullema suuvärgiga kui teine. Get life, ausalt. Sa elad sellest kohast 400 meetri kaugusel aga sa pead IKKKAGI tulema autoga kohale, et näidata kui fkin' kõva eit sa oled. Lisaks sellele, et sa oled nii lahe oma laheda autoga, mõtled sa kõige ägedamaid kõmujutte välja. AITÄH, sain oma südamelt ära rääkida, selle valusa, hingekriipiva asja.

Haigelthaigelthaigelt kurb on mõelda, et ma olen ainult ühe aasta veel TLG's. Ma olen viimase kuu ajaga peaaegu kõiki oma klassikaaslasi sallima hakanud. Kõigiga olen hakanud nii hästi läbi saama ja üldse, nõme on mõelda, et ainult 2 aastaga ma olen mõistnud, et nad on kõige ägedamad, keda üldse omale selle raskel teel kaaslaseks tahta. Aitäh.

Arvatavasti tuleb laupäeval üks väga väga käre pidu. Tuleb kõik oma vihased lihased kurjaks joomaks valmis panna ja siis ainult nautida. Ma pean teid juba ette ära tänama ma usun.

Vinguv joon läbib mu tänast postitust. Naised virisevadki.

side lõpp